Olen siis nüüd nädal aega " ameeriklane" olnud. Aga alustan siis algusest...
8 eptember ja Tallinna Lennujaam - pisarad ja hüvasti Eesti 6ks kuuks. Tegin targa näo pähe ja sisenesin lennukisse esimest korda elus. Võite ainult ette kujutada mida mu jalad ja sisemus tundis....prrrrrrrr!! Aga tegin endiselt targa näo pähe - vaatasin teisi ja tegin järele( nagu oeks sada korda lennanud!)Kui lennuk hakkas õhku tõusma, siis enamik inimesi luges ajalehti (nii vapper ma ei olnud!).Hoidsin istmest kinni ja kuna ka rihmad olid kõvasti kinni siis pääsu ei olnud...... ja nii ta läks -järgmine peatus München. Olen harjunud sõitma autoga kaardi järgi, aga orienteeruda suurtes lennujaamades - kogemus puudub. Vaja oli leida terminal 2! Väga kerge - sildid näitavad muudkui mine - trepist üles, paremale, trepist alla, veel alla ja ees on klaasuksed, mis on lukus. OK üles tagasi - kus ma tegin vea? Uuesti alla klaasuste juurde ja loen korralikult silti - oota bussi! Esimene mõte - midagi on valesti -keegi ei rääkinud bussist midagi, aga siis hakkas inimesi kogunema ja sain esimese inglis keele kogemuse. Olen õiges kohas ja aega on veel 2 tundi järgmise lennuni. Jõudsin terminal 2te otsisin üles värav 14ja tundsin , et olen tubli tüdruk ja ära teeninud ühe kõne koju , et teavitada- kõik on hästi ja lähen järgmisele lennule. Arvasin , et Saksamaal tuntakse minu isiku vastu rohkem huvi - küsiti ainult minu elukohta USAs ja mine lennukisse. Võrreldes eelmise lennukiga oli Luhfthansa lennuk suisa gigant. Istmel ootasid juba tekk, padi ja kõrvaklapid- kõik korralikult kilesse pakitud. Võtsime istet ja lend algas - see lennuk tõusis õhku palju sujuvamalt kui eelmine. Seljatugede küljes olid igale ühele oma televiisor - pane aga klapid pähe ja oma film käima ja naudi - valida sai 30 mängufilmi ja 8 telekanali vahel. Teenindus oli fantastiline - süüa pakuti 3 korda ning jookisid pidevalt. Lend kestis 9 tundi. Maandusime Bostonis (eelnevalt lennukis pidime täitma immigratsiooni paberid jne.)Lennukis räägiti õuduslugusid migratsiooniametist. Jõudsimegi sinna ja oli kuulda kuidas inimesi pinniti - kust tuled, kuhu lähed, kelle juures peatud, kes maksab - ja kõike seda pidid tõestama paberitega. Minu kord - ulatan oma passi viisaga ja dokumentidega - küsimus kuhu lähed - vastus, Perkinsi kooli - Hea kool , mine edasi!UAU, arvasin , et pean midagi selgitama - mitte midagi. Edasi saan kohvri kätte - korras ja terve. Viimane kontroll - toll!Näen kuidas inimeste kohvreid puistatakse. Tolliametnik viipab mulle ja hüüab - come, come. Sirytan oma passi ettepoole, ta vaatab hetke selle poole ja hüüab edasi go, go. Kedagi ei huvita minu persoon - isegi USA tolliametnikku mitte. Ja räägitakse kui raske on Usasse siseneda . Käkitegu! Edasi väljun terminali ja näen 2te tuttavat meesterahvast, kes on mulle ja Türgi õppurile vastu tulnud. Varsti tuleb ka Türgi õppur , kelle kott on kahjuks transportimisel katki läinud. Lobiseme hetke (ehk pursime natuke inglise keelt) ja sõidame ööbimiskohta. Magama sain meie aja järgi kell 4 öösel 9 septembril. Tänaseks aitab küll. Katsun nüüd tublim olla ja midagi ka lugemiseks üles riputada.
